Informaatikaõpetaja on enamat kui „patsiga poiss“

„Ahah, sa siis oled seal see patsiga poiss!“ noogutas järjekordne tuttav, kes nelja aasta eest kuulis minu otsusest alustada tööd põhikooli haridustehnoloogi ja informaatikaõpetajana ning kellele olin just oma uusi tööülesandeid selgitanud. Mingil põhjusel heiastus paljude jaoks koolimajas arvutite ja digikeskkondade keskel tegutsev isik stereotüübina introvertsest pikajuukselisest noormehest.

Informaatika õpetamise juures puutub hämmastavalt sageli kokku erinevate eelarvamustega. Ühed usuvad, et informaatika sünonüümiks on kontoritarkvaraõpetus, teised aga teavad, et nutiajastu lapsed on nuhvel käes sündinud ja programmeerivad kui mitte lasteaiast, siis vähemalt esimesest klassist saadik. Õpilastelgi on omad arusaamad. Enesekindlate tehnoloogiatarbijatena vaatavad 7. klassi õppijad mind esimeses informaatikatunnis alati kerge muigega, kui selgitan arvutiklassis valitsevaid reegleid ning õpetan enne arvuti sisselülitusnupu klõpsimist veenduma, kas monitor ka töötab. Igal aastal on muigajate hulgas mõni, kes järgmises või ülejärgmises tunnis välja lülitatud kuvari taga istudes nõutult õpetajat appi palub, sest arvuti „ei käivitu“. Nii me igal aastal alustamegi õppijatega lihtsatest põhimõtetest, et seadmed vajavad töötamiseks voolu ning selleks, et probleeme lahendada, on vaja pisut loogiliselt mõelda.

Räägin informaatikatundides arvutite ajaloost ja õpetan aru saama, mis masin see arvuti õigupoolest on. Arvutite ajalugu on ju väga põnev! Kas Sina teadsid, et esimesed arvutamise masinad (olgugi et mehaanilised) loodi juba rohkem kui 300 aastat tagasi või et esimene programmeerija oli 19. sajandil elanud naine Ada Lovelace või et esimene elektrooniline arvuti kaalus rohkem kui kaasaegne tramm?


Ada Lovelace’ist olen teinud ühe kena kokkuvõtte, mida saad soovi korral lugeda siin.


Arvutiklassis ei pääse muidugi mööda ka kontoritarkvarast ja digitaalsest kirjaoskusest. Soovin, et iga minu õpilane saaks ettekujutuse, milline on korrektselt vormistatud kirjalik töö, avastaks, kuidas muuta oma elu mugavamaks Exceli tabelarvutuse abil ja teaks, et inetu smaily’ga „Tänan kuulamast!“ slaid esitluse lõpus on halva maitse tunnus. Me õpime ühistöövahenditega töötama ja arutleme nutisõltuvuse ning internetiturvalisuse teemadel, valmistame animatsiooni ja loome õpiblogi, programmeerime, katsetame foto- ja helitöötluse esmaseid nippe, teeme infootsingut ja hindame leitud tulemusi kriitilise pilguga, tudeerime autoriõigusi ja seda, kuidas oma töödes korrektselt viidata.

Usun, et oskusest “mängida digikannelt” on kasu nii õppetöös kui ka igapäevaelus.
Foto: Anu-Mai Kaljumäe.

Öeldakse, et õpetajatel on võime muuta tulevikku, andes õppijatele edaspidiseks eluks olulisi teadmisi. Ka informaatika õppimise tähtsusest rääkides tuuakse välja digipädevused, milleta tulevikuühiskonnas hakkama ei saa. Minu arvates annab informaatika õppimine praktilised oskused ja värske vaate ümbritsevale tehnoloogiale juba täna, olgu selleks siis võimekus vormistada digivahendite abil teiste ainetundide tarbeks koduseid ülesandeid või nähes arvutis enamat kui vahendit vaba aja surnuks löömiseks. Informaatika kõlab kokku iga õppeainega, ergutab õpilastes loovust ja toetab koostöist õppimist ning annab õpetajale võimaluse näha oma töö esimesi vilju kauget tulevikku ootamata.

Üks kommentaar “Informaatikaõpetaja on enamat kui „patsiga poiss“

  1. RV

    Reblogged this on Nissi IT and commented:

    Õhkkonna blogis ilmus veebruaris artikkel sellest, kuidas ma kooli tööle sattusin ja milliseid müüte seejuures on kummutada tulnud.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s